Konrad Adenauer - ajalugu

Konrad Adenauer - ajalugu

Konrad Adenauer

1876- 1964

Saksa riigimees

Konrad Adenauer sündis Saksamaal Kölnis 5. jaanuaril 1876. Ta õppis Müncheni ja Bonni Freiburgi ülikoolis õigusteaduskonnas. Ta lõpetas 1900. Adenauer oli pühendunud katoliiklane. ta valiti Kölni linnavolikokku 1906. aastal, saades abilinnapeaks 1909. Adenauer oli Kölni linnapea aastatel 1917–1933. Konrad Adenauer, esimene sõjajärgne Lääne-Saksamaa kantsler (1949–1963), alustas oma poliitilist karjääri linnapea linnapeana. Kölnis 1917. Teise maailmasõja ajal oli Adenauer, kes oli enne sõda Hitleri kindel vastane, kuid suutis sõja ajal madalat profiili hoida, kaks korda lühidalt vangis. Pärast sõda asutas Adenauer Kristlik -Demokraatliku Liidu ja valiti 1948. aastal Asutava Kogu presidendiks. Samuti aitas ta kaasa uue Saksamaa põhiseaduse kirjutamisele. Hilisematel aastatel vaadeldi Adenauerit kui Euroopa vanemat riigitegelast, kes nautis "Der Alte" (vana) kainust.


ADENAUER, KONRAD (1876–1967)

Konrad Herman Joseph Adenauer oli Otto von Bismarcki (1815–1898) surma ajal kahekümne kahe aastane, Adolf Hitleri (1889–1945) kuuskümmend üheksa ja kantseleist lahkudes kaheksakümmend seitse. Ta oli Kölni noorim linnapea ja Saksamaa vanim liidukantsler. Tema roll patriarhina tembeldas kustutamatult Saksamaa Liitvabariigi ajaloo.

Lääne -Euroopa kalduvusega suure Reinimaa pere kolmas laps Adenauer sai liberaalse, humanistliku katoliikliku hariduse. Tema ideid rahvuse ja riigi kohta võib ilmselt seostada tema isaga, Preisi armee allohvitseriga. Vaatamata tagasihoidlikele oludele õppis Adenauer Freiburgis ja Münchenis õigusteadust ja majandust. Ta lõpetas õpingud Bonnis, kus ta määrati kohtunikuks. Tema 1904. aastal sõlmitud abielu Kölni seltskonnategelase Emma Weyeriga tagas talle hiilgava karjääri avaliku teenistujana. 1906. aastal asetäitja kohalt tõusis ta neljakümneaastaselt 1916. aastal Kölni linnapeaks. Reinimaa lisandumisega Lääne -Preisimaale sai Adenauer Preisi administratsiooni liikmeks. Tema ambitsioone muuta Köln naabritega majandus- ja kultuurikaubanduse suurlinna keskuseks takistas Esimene maailmasõda ja seejärel seitse aastat kestnud Briti okupatsioon. Vastuseisus separatistlikele liikumistele lootis ta eraldada oma katoliikliku Reinimaa Preisi riigist, jäädes samas Saksa Reichi. Sõdadevahelisel perioodil saavutas ta riikliku poliitilise staatuse. Ta oli Preisi riiginõukogu president (1920–1933) ja ta oli üks Zentrumi (keskuse) riiklikest juhtidest, rooma -katoliku partei, mille liige ta oli alates 1906. aastast. Selle raames esindas ta vabariiklikku enamus, kes toetas Weimari režiimi. Pühendunud katoliiklane, ta oli detsentraliseerimise pooldaja ja mõõduka, religioonidevahelise Vabaerakonna partisan. Sellisena vabastasid ta natsid 1939. aasta märtsis linnapea ülesannetest ja sealt edasi kuni 1945. aastani interneeriti teda mitu korda.

Pärast sõda tõusis Adenauer Saksa rekonstrueerimise üheks põhitegelaseks. (USA valitsus nimetas ta Kölni linnapeaks 1945. aastal, kuid brittid eemaldasid ta.) Ta pühendus religioonidevahelise partei Kristlik -Demokraatliku Liidu moodustamisele, mis asutati juunis 1945. Ta oli selle presidendi president. partei aastatel 1950–1966 ning ta jäi aupresidendiks kuni oma elu lõpuni. Vahepeal osales ta uue Saksamaa seadusandlikus protsessis. Ta oli parlamendinõukogu esimene president 1948. aastal ja Bundestagi liige kuni surmani. Tänu oma rollile põhiseaduse väljatöötamisel (8. mai 1949) ja Bonni valimiseks pealinnaks, millele järgnes tema valimine 15. septembril 1949 Saksamaa Liitvabariigi (NR) esimeseks kantsleriks. karjäär muutus eristamatuks Saksamaa enese sõjajärgsest ajaloost.

Adenaueri esimene eesmärk oli taastada Lääne -Saksamaa riigi suveräänsus ja võrdsed õigused okupatsioonivõimude suhtes. Selle saavutamiseks asus ta aastatel 1951–1955 välisministri ametisse. Selle eesmärgi tulemused järgnesid kiiresti: novembris 1949 Peterburi leping okupatsioonivõimudega, mis võimaldas Saksamaal 1951. aastal iseseisva välispoliitika Ruhri põhikirja sõlmimine 1952. aastal okupatsiooniseaduse tühistamine koos Saksamaa lepingu (Deutschlandvertrag) vastuvõtmisega ja 1957. aastal Saarimaa taasintegreerimine Saksamaa Liitvabariigiks. See strateegia tähendas, et NRT peaks maksma natsi -Saksamaa võlad. 1952. aastal sõlmiti Iisraeliga heastamisleping. 1953. aastal allkirjastati Londoni võlalepe ja võeti vastu seadused natsismiohvrite hüvitamiseks ja Saksa pagulaste integreerimiseks. Pärast amnestiaseaduste vastuvõtmist läks denatsifitseerimine teise etappi.

Adenaueri teine ​​eesmärk oli positsioneerida uus vabariik kindlalt "vaba maailma" piiresse ja tagada selle turvalisus Nõukogude ohu (külma sõja) ees. Sõda Koreas aitas "liitlaskantsleril" (tema rivaali Kurt Schumacheri [1895–1952] järgi) muuta Saksamaa avalikkuse vastumeelsusest hoolimata Ameerika Ühendriikide sõjaliseks partneriks. Lisaks sai NRT 1955. aastal NATO liikmeks. Adenauer keeldus igasugusest majutamisest Nõukogude Liiduga, isegi Joseph Stalini (1879–1953) 1952. aasta ettepanekust kahe Saksamaa taasühendamise kohta, kuid 1956. aasta Nõukogude Liidu reisi ajal. Aastal taastas ta diplomaatilised suhted vastutasuks Teise maailmasõja ülejäänud Saksa sõjavangide tagasisaatmise eest.

Tema kolmas eesmärk oli muuta NRT Euroopa ülesehitamise mootoriks rahvusvahelise tunnustuse vahendina, ehkki mis tahes eksklusiivse suveräänsuse kaotamise hinnaga. Adenauer pooldas Saksamaa osalemist paljudes Euroopa institutsioonides (Euroopa Nõukogu, 1950, Euroopa Söe- ja Teraseühendus, 1951 ja Euroopa Majandusühendus, 1957). Ta töötas ka selle nimel, et leppida Saksamaa oma traditsioonilise vaenlase Prantsusmaaga. Suhete soojenemisega Prantsusmaaga Charles de Gaulle'i (1890–1970) ajal sai palju kasu sidemete nõrgenemine Ameerika Ühendriikidega ja see viis 1963. aasta Elysée lepinguni.

Adenaueri strateegiat toetas 1950ndate majanduslik laienemine ( Wunderwirtschaft) ja sotsiaalsed muutused (näiteks ühise määramise poliitika vastuvõtmine 1951. aastal, mille kohaselt ametiühingute juhid istuvad ettevõtete juhatustes ja pensionireform 1957. aastal), mis aitasid kaasa Saksamaa turumajanduse loomisele, suures osas töö tema rahandusminister Ludwig Erhard (1897–1977). Nii sai väikekodanliku eluviisiga harjunud ja kohati järsust suurest taktikust Adenauerist "kantslerdemokraatia" kehastus (Kanzlerdemokratie).

Tema neljas eesmärk puudutas lõhestatud Saksamaa delikaatse küsimuse lahendamist. Adenaueri projekt luua jõukas, turvaline ja integreeritud Saksamaa, mis oleks võimeline meelitama Ida -Saksamaa ühendamise teele, oli ebaõnnestunud. Tema ainus lohutus oli see, et 1954. aasta leping ei muutnud lahkuminekut ametlikuks. See ebaõnnestumine heitis varju "Adenaueri ajastu" lõpule, teda süüdistati mõnikord isegi "rahvusliku asja reeturina". Veelgi enam, tema reageerimatus Berliini müüri ehitamisele (13. august 1961), otsustamatu kandideerimine vabariigi presidendiks (1959) ja Spiegel 1962. aasta afäär (mis hõlmas paljastusi Saksamaa sõjalisest valmisolekust) kahandas kõik tema populaarsust. Tulemuseks oli vabade demokraatidega koalitsioonivalitsuse moodustamine ja tagasiastumine 15. oktoobril 1963. Ta pühendus oma mälestustele kuni surmani 1967. aastal oma Rhöndorfi mõisas.

Kuigi Adenauerit peetakse Saksa Vabariigi asutajaks, arutatakse tema rolli üle endiselt: kas ta määras Saksamaa saatuse või järgis lihtsalt ajaloo kulgu? Kuigi liitlased tegid olulised otsused, suutis Adenauer muuta Jaltas välja kuulutatud Saksamaa staatust. Esimest korda ajaloos õpetati Saksamaad tänu temale parlamentaarse süsteemi tõhususes. Kuid ka tema Saksamaa-sisene poliitika viis ummikseisu. Kas ta kehtestas toimiva ühinemiskontseptsiooni, mis ei olnud lihtsalt taandatav Nõukogude Liidu suhtes kõike või mitte-poliitikaks? Ta oli rohkem asutajaisa kui provintsiaalne tegelane ning lõpuks ei suutnud ta kaaskodanikke panna mõistma uue Saksamaa sünni tingimusi ja piiranguid.


Konrad AdenauerAjaloolise eluloo ülevaade

Konrad Adenauer sündis 5. jaanuaril 1876 Kölnis, kus tema isa töötas kohalikus omavalitsuses. Ta omandas juristihariduse ja liitus seejärel tuntud advokaadibürooga. Alates 1906. aastast töötas ta Kölni linnapea juures ja ise tõsteti 1917. aastal linnapea ametisse Saksa Keskerakonna esindajana. Adenauer oli linnapea ametis umbes kuusteist aastat ja saavutas maine Kölni huvide eest võitlejana Berliini tsentraliseeriva mõju vastu.

Adolf Hitlersi võimuleastumise ajal 1933. aastal sunniti Adenauer ametist lahkuma, kuna ta oli näidanud üles vastuseisu natsionaalsotsialismile. Sellest ajast alates hoidis ta üsna madalat profiili, kuid sattus sellele vaatamata aeg -ajalt natside salapolitsei - Gestapo - jõhkra tähelepanu alla. Just Teise maailmasõja lõpp - ja natsismi lüüasaamine - võimaldas tal naasta Kölni poliitilisele ametikohale.

Pärast sõda jagati Saksamaa okupatsioonitsoonideks, mis pidid olema natsismi vastu sõjaliselt liitunud silmapaistvate võimude kontrolli all. Adenauer sattus opositsiooni Kölni kontrollinud Briti võimudega ja vabastati ametist. Nüüd pööras ta oma huvi pigem riikliku kui kohaliku poliitika poole ning aitas kohandada traditsiooniliselt roomakatoliku Keskerakonda kristlik-demokraatlikuks liiduks (CDU), mis loodab meelitada kõigi religioonide ja rühmade toetust demokraatliku riigi taastamisele. reegel. Aastaks 1949 oli ta CDU esimees Lääne -Saksamaal - see oli poliitika, mis oli loodud Ameerika, Briti ja Prantsuse okupatsioonitsoonidel. Vahepeal tekkis "Ida" Saksamaa Nõukogude Vene okupatsioonitsoonis.

Saksamaal toimusid 1949. aastal valimised, mille tulemusel sai Adenauerist - seitsmekümne kolmeaastaselt - Saksamaa esimene sõjajärgne liidukantsler. Adenauer püüdis taastada Saksamaa majandus- ja diplomaatilise võimuna. Majanduspoliitika usaldati Ludwig Erhardtile, kes võttis vastu poliitika, mis toetas majandusarengut, võimaldades eraettevõtlusele palju tegutsemisvabadust. Adenaueri poliitika arendas sidemeid Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaaga ning hõlbustas sõjajärgse Euroopa koostöö tekkimist, mis seisis vastu Nõukogude Venemaa kallaletungidele ja kindlustas Euroopa majanduste taastumise.

Aja möödudes hakkas Adenaueri poliitika, eriti seoses kommunistliku idaga, tunduma vähem usutav ja CDU partei ei soovinud jätkata Adenaueri toetamist liidukantslerina - seega oli ta kohustatud 1963. aastal tagasi astuma. Ta suri 16. aprillil 1967 üheksakümne üheaastane, kes on mänginud keskset rolli Euroopa väljumisel pärast Teist maailmasõda.


Mees, kes päästis Euroopa viimati

Konrad Adenauer (teine ​​vasakult), 21. september 1949 koos okupatsiooni ülemvolinike (vasakult paremale), ameeriklase John J. McCloy, Suurbritannia Sir Brian Robertsoni ja Prantsusmaa André François-Poncetiga.

Suurepärasuse atribuut on reserveeritud juhtidele, kelle ajast alates saab ajalugu rääkida ainult nende saavutuste põhjal. Jälgisin Saksamaa ajaloo olulisi elemente - põliselaniku pojana, murrangutest pagulasena, Ameerika okupatsiooniarmee sõdurina ja selle hämmastava uuenemise tunnistajana.

Ainult mõned, kes seda arengut kogesid, on alles jäänud. Paljudele kaasaegsetele sakslastele tundub Adenaueri periood muinasjutuna ajast, mis on juba ammu ületatud. Vastupidi, nad elavad dünaamikas, mille lõi Konrad Adenauer - mees, kelle eluiga 1876–1967 hõlmas 1871.

Laastatud, vaesunud ja lõhestatud Liitvabariik tekkis pärast Teist maailmasõda Ameerika, Briti ja Prantsuse okupatsioonitsoonide ühinemisega, mis hõlmas vaid kahte kolmandikku Saksamaa sõjaeelsest elanikkonnast. Viis miljonit põgenikku Saksamaa sõjaeelsetest aladest vajasid integratsiooni, mida nad agiteerisid kaotatud alade taastamiseks. Nõukogude okupatsioonitsoon, mis sisaldas 18 miljonit inimest, muudeti kommunistlikuks poliitiliseks üksuseks.

Liitvabariigi tulek piiras sajandi katkematust. Keisririik pärast Bismarcki tundis end pärast esimest maailmasõda Weimari vabariiki ümbritsevate liitude poolt piiratuna tundnud, et pealesurutud rahulepe on teda kuritarvitanud. Hitler oli püüdnud saavutada ülemaailmse pahameele pärandi alluvust.

Vastvalitud Saksamaa parlament valis Adenaueri kantsleriks vaid ühe häälega 15. septembril 1949. Varsti pärast seda, 22. novembril 1949, kirjutas ta kolme liitlasvägede ülemkomissariga alla Petersbergi lepingule, millega anti suveräänsuse tunnused. Liitvabariigi kohta, kuid jättes kõrvale juriidilise võrdsuse eelduse. Kaevandustegevuse keskus Ruhr jäi liitlaste erilise kontrolli alla, nagu ka Prantsuse piiri ääres asuv tööstuslik Saare piirkond. Adenaueri nõustumine nende tingimustega tõi talle välja opositsiooni „Liitlaste kantsler” kainestuse.


Konrad Adenauer

Konrad Hermann Joseph Adenauer (* 5. jaanuar 1876 K öln † 19. aprill 1967 Rh öndorf eigentlich Conrad Hermann Joseph Adenauer) sõda von 1949 bis 1963 der erste Bundeskanzler der Bundesrepublik Deutschland und von 1951 bis 1955 des Ausw ärtigen.

Bereits im Kaiserreich und in der Weimarer Republik absolvierte der Jurist und Angeh örige der katholischen Zentrumspartei eine politische Karriere: Er war Oberb ürgermeister von K öln, geh örte dem preu �sed prischen x00dfischen Staatsrats energisch die Interesen des Rheinlands, dem er zeitlebens eng verbunden blieb. In der Zeit des Nationalsozialismus wurde er seiner Ämter enthoben und war zeitweise inhaftiert.

Adenauer geh örte zu den Begr ündern der CDU, deren Partei ­vorsitzender von 1950 bis 1966 war. Als Pr äsident des Parlamentarischen Rates sowie als erster Bundeskanzler und Au ෾nminister der Bundesrepublik Deutschland pr ägte er eine ganze Ära. Der zum Amtsantritt bereits 73-j ährige setzte sich f ür Bonn als Bundeshauptstadt ein, stand f ür eine Politik der Westbindung und der Europ äischen Einigung und eine active Rolle der Bundesrepublik in NATO. Adenaueri stend wirtschaftspolitisch f ür das System der Sozialen Marktwirtschaft. Er verfolgte einen antikommunistischen Kurs im Inland wie gegen ﲾr der Sowjetunion und deren Satellitenstaaten.


Meist

Konrad-Adenauer-Stiftung (KAS) on poliitiline sihtasutus. Saksamaal pakuvad 16 piirkondlikku bürood laia valikut kodanikuhariduse konverentse ja üritusi. Meie kontorid välismaal juhivad üle 200 projekti enam kui 120 riigis. Sihtasutuse peakorter asub Bonni lähedal Sankt Augustinis ja ka Berliinis. Seal avati 1998. aastal täiendav konverentsikeskus nimega “Akadeemia”.

Oleme uhked, et kanname Konrad Adenaueri nime. Saksamaa Liitvabariigi esimese kantsleri nimi ja põhimõtted on meie juhised, kohustus ja kohustus. Fond, mis loodi 1955. aastal nimega „Kristlik-Demokraatliku Kodanikuhariduse Ühing”, võttis esimese liidukantsleri nime 1964. aastal.

Kodus ja välismaal on meie kodanikuharidusprogrammide eesmärk edendada vabadust ja vabadust, rahu ja õiglust. Keskendume demokraatia kindlustamisele, Euroopa ühendamisele ja Atlandi -üleste suhete tugevdamisele, samuti arengukoostööle.

Nagu mõttekoda ja konsultatsiooniagentuur, on meie põhjalikult uuritud teaduslikud põhimõisted ja praegused analüüsid mõeldud võimaliku poliitilise tegevuse aluseks. Berliini Akadeemia on riiklik dialoogi foorum poliitika, majanduse, teaduse ja ühiskonna vahel.

Meie konverentsidel ja üritustel meelitada ligi inimesi, kellel „on midagi öelda”. Saksamaal pakume aastas üle 2500 ürituse, mis meelitavad ligi 145 000 osalejat. Pakume moraalset ja materiaalset tuge intellektuaalselt andekad noored, mitte ainult Saksamaalt, vaid ka Kesk- ja Ida -Euroopast ning arengumaadest. Oleme tihedas kontaktis oma enam kui 10 000 vilistlasega.

Näitused, lugemised ja auhinnad on ka meie töö iseloomulikud elemendid. Edendame noori kunstnikke ja anname igal aastal välja oma maineka kirjandusauhinna. Meie stipendiumiprogrammid aitavad noori ajakirjanikke, pakkudes neile spetsiaalselt nende vajadustele vastavaid projekte. Alates 1980. aastast oleme igal aastal välja andnud auhinna suurepärase kohaliku ajakirjanduse eest. Alates 2002. aastast on Konrad-Adenauer-Stiftung välja andnud oma “sotsiaalse turumajanduse auhinna” isikutele, kellel on sotsiaalsete turumajanduse kaitsmisel ja arendamisel erakordselt palju väärtusi.

The Kristlik -demokraatliku poliitika arhiiv uurib ja uurib kristliku demokraatia ajalugu Saksamaal ja Euroopas. Huvitatud lugejad saavad tohutult palju dokumente, kaasaegset meediat ja raamatukogu, mis sisaldab enam kui 157 000 poliitikat ja kaasaegset ajalugu käsitlevat publikatsiooni.

Allolevas videos: "Meie kohta" - teave viipekeeles (Allikas: centralVISION GmbH medienproduktion)


Kategooriaarhiivid: Konrad Adenauer

Õiguse ja revolutsiooni jaoks koos Hauke ​​Brunkhorstiga uues sotsiaaluuringute koolis

Maailmarahu ei saa kaitsta ilma loominguliste jõupingutusteta, mis on proportsionaalsed seda ähvardavate ohtudega. Panus, mida organiseeritud ja elav Euroopa võib tsivilisatsioonile anda, on rahumeelsete suhete säilitamiseks hädavajalik. Võttes üle 20 aasta ühtse Euroopa eestvõitleja rolli, on Prantsusmaa alati olnud peamine eesmärk rahu teenimine. Ühtset Euroopat ei saavutatud ja meil oli sõda.

Euroopat ei tehta korraga ega ühe plaani järgi. See rajatakse konkreetsete saavutuste kaudu, mis loovad kõigepealt de facto solidaarsuse. Euroopa rahvaste kokkusaamine nõuab Prantsusmaa ja Saksamaa igivana opositsiooni likvideerimist. Kõik võetavad meetmed peavad kõigepealt puudutama neid kahte riiki.

Schuman seisis Prantsuse välisministeeriumi kaunil konverentsisaalil Quai d’Orsayl ajakirjanduskogu ees. Ruumi õhkkond tundus olevat huvitu - parimal juhul hõivatud. Schuman kogus oma energia poodiumi taha - õhuke ja prillidega, riietatud süngesse tumedasse ülikonda, tema kõne peeti ehk kirgliku otsusekindlusega the deklaratsioon, mis looks Euroopa uue rahvusvahelise koostöökoostöö. [2] Rohkem kui Wilsoni neljateistkümne punkti või isegi ÜRO kirglikud avaldused viis aastat pärast Teise maailmasõja lõppu tähistas Schumani ettepanek revolutsioonilist hetke Euroopa poliitika ajaloos - mitte ainult lootuses tugevamale majandusele tulevikku, vaid uue maailmapildi eest, mida pakutakse Prantsusmaa ja Saksamaa ühtsuses, kelle riigihuvid on olnud ajalooliselt üksteise vastu vähemalt 17. sajandist.

Schuman pidas õigesti Prantsusmaa ja Saksamaa vahelist pikaajalist rivaalitsemist kahe maailmasõja üheks võimsamaks katalüsaatoriks, et taastada ja taastuda, et vältida sellist maailma muutva hävingu kordumist, ning kaks riiki pidid oma huve liitma. üksteise, Euroopa ja tulevaste põlvkondade hea tahte näitamisel. Püüdes ühendada Euroopat ja vähendada kahjuliku majandusliku konkurentsi levikut sõjajärgse ülesehituse ajal, pakkus Schuman välja liidu, mis viis 1951. aastal Euroopa Söe- ja Teraseühenduse [3] (ESTÜ) lepingu sõlmimiseni. Euroopa Liiduks (EL) kujunemise alustala, andes tõepoolest koostöövande Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, sealhulgas esialgu Itaalia, Belgia, Luksemburgi ja Madalmaade vahel. Selle tulemusel oleks koostöö lubadus mandri kõigi tulevaste poliitiliste ja majanduslike ettevõtmiste nurgakivi, mis kujundab tõhusalt Euroopa tulevikule uue suuna, ning selle uue koostööpoliitika kaudu hakkavad eurooplased tunnistama end uue ühisosa nagu kunagi varem, ületades rahvusliku identiteedi piire.

Oma jõupingutuste eest peetakse Schumanit Euroopa Liidu asutajaks, kes tegelikult asutati sel päeval 1950. aastal, [4] kui loodi pretsedent, et Euroopa tulevik tervikuna seisneb suutlikkuses mitte ainult koos eksisteerida. rahvaste ühtsust, vaid teha koostööd poliitiliste ja majanduslike huvide ühtsuses eesmärgiga moodustada uus pärand, mis rajaneb kaasamise õiguskultuuril. Selline nägemus ei olnud kohene võimalus, vaid see, mis tuleb saavutada diplomaatia ja kannatlike sammudega edasi, nagu me täna globaalse ühiskonnana oleme õppinud, seega on Schumani (ja meie endi) üks pakilisemaid probleeme olnud järgides ja kaitstes meie kaasaegset õiguste käsitlust [5] alates Rahvasteliidu päevist. Nagu tõestab Teise maailmasõja jõhker tulemus ning juutide kohtlemine ja genotsiid natsi -Saksamaa poolt, samuti arvukad 20. sajandi sündmused, mida hakatakse nimetama kohutavateks inimõiguste rikkumisteks, oli suurem probleem et alati ei jõutud üksmeelele selles, keda ja milliste õigustega kaitstakse, ja seega on paljud rühmad ja üksikisikud välistatud isegi kõige elementaarsemate ja (tänapäeval) kõige vajalikumate kodaniku- ja inimõiguste saamisest, mis muidu on iseenesestmõistetavad. tõrjutud rühmad tänapäeva Lääne ühiskonnas. [6] Sellest tulenevalt on tekkinud vajadus võidelda teatud isikute rühmade tõrjutuse vastu teatud õiguste tunnustamisest ja kaitsmisest, olgu see siis etnilistel, usulistel või poliitilistel põhjustel. See on kodaniku- ja inimõiguste probleem ning kogu laiaulatusliku ühiskonna reformimine kaasaegsuse, moraali ja eetika väljamõeldud ettekujutuse näol-see oli kultuuri ülesehitamise protsess. Selles valguses ja enne Schumani deklaratsiooni väljaarvamiste ajalugu võime püüda mõista Euroopa ühendamise dialoogi osana kaasaegse õiguse ja universaalsete inimõiguste dialoogist, osana uue kuvandi omaksvõtmisest. mandril ja selle käigus omaks võtta uus Euroopa identiteet, mida iseloomustab oleviku pidev ümberkorraldamine minevikku meenutades.

Meie tees tuleneb seega vaatenurgast, et Teise maailmasõja katastroof tekitas Euroopale (ja teistele osalevatele riikidele) sellise trauma, mis tõi kaasa kultuurilise nihke, mille puhul võime täheldada, et teatud universaalsete õiguste konkretiseerimine Euroopa seadustel (nagu ka teiste rahvusvaheliste ja riiklike juriidiliste organite puhul) on olnud Euroopat (nagu ka suuremat osa maailmast) „kujundav” [7] mõju, mis ELis on julgustanud (edukalt või mitte) supra- või (nagu Donald Phillips loodab, Euroopa partneritest rahu-keskse kogukonna loomise huvides [8]) rahvusjärgne Euroopa identiteet. See ei eita rahvuslikku ega etnilist identiteeti, vaid hõlmab rahvaste ühtsust kui liitu ühiste edusammude saavutamiseks [9] ja kaitset edasise laastamise eest. Selle tulemusena järgib uus kultuuriline identiteet just tänapäevase Euroopa kasvavat soovi soodustada kaasavaid reforme (nagu nähakse ELi aluslepingutes või riikide põhiseaduste muudatustes) [10], kujundades aeglaselt kaasamise kultuuri. ületada praegused ja tulevased sotsiaalsed ja poliitilised tõrjutused erinevatest - ja mõnikord ka uutest - sotsiaalsetest rühmadest, mis toimivad rahvusvahelisel tasandil võimsamalt kui poliitiline koostöökultuur.

Võib -olla on üks raskemaid kohti sellise paberi alustamiseks selle punkti valimine, mida enamik märkaks konkreetse perioodi algusena, mida iseloomustab kujundav mõju Euroopa ajaloole. Alustuseks ütleme, et ajavahemik 1917. aastast, mil Lenin ja Trotski Venemaal tsaari kukutasid, kuni 1945. aastani pärast Jaapani alistumist Ameerika Ühendriikidele tähistab seda, mida me nimetame Teise maailmasõja perioodiks. Kuigi Esimesel maailmasõjal on intensiivne kultuuriline tähtsus, võib selle sõja kõige olulisem mõju olla see, et see avas imperialismijärgse ajastu luugid, mis viis liberaalse demokraatia kahtluse alla ja lääneriikide geopoliitilise võimu tasakaalustamiseni. Pärast ajavahemikku 1945–1948, mil liitlaste okupeerimine Saksamaal kavatses stabiliseerida sõjajärgset olukorda, võime tuvastada uue ajabloki aastast 1948, alustades natsifikatsiooni kaotamisest ja ÜRO moodustamisest. Euroopa Ülemkogu tegi kuni 1988. või 1989. aastani idabloki kommunismina ja lõpuks Venemaa ülemineku liberaalsemale kapitalistlikule majandusele. Võime seda nimetada külma sõja perioodiks, mis tundub olevat väga traditsiooniline ajavahemiku periodiseerimine, kuigi on oluline keskenduda sellele ajale, mil Euroopa poliitika iseloom kujunes vajalike diplomaatiliste suhete tulemuseks kas riiklikul tasandil, nagu Schumani või Adenaueri puhul, või poliitilise liiduna, millega loodi Euroopa Ülemkogu 1948. aastal. See hõlmab ajavahemikku Esimese maailmasõja lõpust 1918. aastal kuni tänapäevani, võime ette kujutada perioodi, mida iseloomustab imperialismijärgsete rahvusvaheliste rahukokkulepete dialoog ja universaalsete inimõiguste normimine, alustades Wilsoni neljateistkümnest punktist aastal 1914. Kuid selle perioodi varaseimasse blokki kuulus ka totalitaarne vastudialoog, mis ilmus õigel ajal võidelda äsja laienenud keiserlike tavade vastu, mis ületasid võõraste koloniseerimise piire, et hõlmata uus sotsiaalsüsteem, mis leidis oma tugevuse (ja selle nõrkus) panoptilises jälgimises ja distsipliinis suure Euroopa impeeriumi struktuuris, mis püüdis põliselanikke „rehabiliteerida”, kujundades nende kultuuriteadvust. [11]

Kaasaegset Euroopat tuleks mõista nende perioodide mõju ja panuse ristteel. Ajaloolise reageerimisvõime eripära, millega võime iseloomustada Euroopa valitsust, ei ole pelgalt ajalooline toode, vaid see on kaasaegse aja teatud nähtuste keskpunkt - nimelt kahe maailmasõja esmane geograafiline asukoht. taastamiseks on Euroopa pidanud kultuuriliselt ja poliitiliselt läbirääkimisi pidama nende sündmuste tekitatud erinevuste ja vastuolude üle, taastades samal ajal rahvusliku identiteedi sõja tulemustest. Veelgi enam, kaasaegne Euroopa kujutab endast kultuurilise amnestia poliitilist malli, mis tähendab, et pärast Teist maailmasõda pidid riigid ja üksikisikud mitte ainult ületama oma ohvri- või ohvrirolli, vaid ka Euroopa kultuuri struktuur pidi end ümber kujundama, et eurooplased saaksid seda lubada. integreeruda endiste vaenlaste ja inimsusevastaste kuritegude toimepanijate hulka, kui ainult rahumeelselt taastada nii maa kui ka psüühika.

Kui võime oletada, on Euroopa identiteedi rekonstrueerimine eriti tähelepanuväärne, kuna see tähistab ühiskonna raputavaid muutusi pärast sõja katastroofi. Kuigi riikide juhid astusid kohe plaatide ette, et juhtida oma riike sõjajärgse perioodi halvimast ajast, olid need riigid siiski olukorras, kus neil olid sõjast raputatud väärtused, kultuur ja ühiskonna alused. Elu võis jätkuda, aga mida nüüd tähendas elada sõjajärgses maailmas? Totalitaarsed režiimid näitasid, et kodakondsusõigused on võimalik ära võtta ja neil puudub seega oma olemuslik väärtus. [12] Riigi funktsioon oli seega kontrolli all, mis aitas kaasa selliste juhtide seas nagu Schuman, et uus poliitiline moraal on vajalik. Sellest saab probleem, millega Euroopa peab tegelema, sest nüüd oli tal ülesanne veenda mitmekesist rahvast, et nende ühiskonnad on tegelikult seotud ühiste poliitiliste väärtustega, mis olid kuidagi, veelgi olulisem, kultuuriväärtused. Demokraatia- ja kapitalismikultuurist pidi saama õiguste kultuur, mis tunnistas, et mõned õigused on võõrandamatud, ning uus õiguskultuur, mis oli vajalik selle ümberkujundamise saatmiseks ja edendamiseks.

Hiljutine analüütiline dokument, mille esitas 2004. aastal Prahas Euroopa põhiseaduse õiguse võrgustiku konverentsile Regensburgi ülikooli Rainer Arnold, kirjeldab kõige paremini selle reformi mõtteviisi eesmärki ja funktsiooni:

Riiklik ja riikideülene põhiseadusõigus on eraldiseisvad autonoomsed õiguskorrad. EÜ/EL [Euroopa Ülemkogu/Euroopa Liidu] esmase õiguse põhinormide tervikuna on Euroopa põhiseadusõigusel selline autonoomia, kuid see sõltub paljuski siseriiklikust õigusest. Lisaks on Euroopas kolm konstitutsioonilise õiguse organit: riigi põhiseadusõigus, EÜ/ELi õigus ja Euroopa inimõiguste konventsioon (EIÕK). Põhiseadusõiguse mõistet saab erinevatel põhjustel laiendada traditsiooniliselt riiklikult tasandilt riigiülestele tasanditele, mis hõlmavad Strasbourgi konventsiooni. Peamine põhjus on see, et riigi põhiseaduse ülesanded kuuluvad suures osas EÜ/EL põhiseadusse ja osaliselt ka EIÕK -sse:

1) määrata kindlaks ühiskonna põhiväärtused, mis kaitsevad riigi sekkumise eest põhiõiguste valdkonda ja

2) kehtestada - EÜ/EL osas - institutsionaalne korraldus kogukonna oluliste ülesannete täitmiseks. [13]

Christoph Möllersi jaoks on see meetod, mille abil õiguskultuur „püsib põhiseaduses sätestatud õigusloomeprotseduurides”. [14] Möllers, keda mõistetakse allteksti all, kui ta tunneb huvi Arendti põhiseaduslikkuse analüüsi [15] vastu. tähelepanu kaasaegse põhiseadusliku riigi kriitilisele küsimusele: kirjalikul põhiseadusel peab olema võime kohaneda ühiskondlike muutustega, tähistades selle konstitutsioonilist võimu rahvuses. According to Möllers, this is the issue faced by the European Union (EU) in recent years, concerning the function and purpose of the treaties of the Union, and whether the Member States have established a de facto European Constitution in the Treaty Establishing a Constitution for Europe (TECE)[16] of 2004. Historian Harold Berman illustrates a single point in his history of the Western legal tradition—the tradition has evolved as the symbolic embodiment of the nature of the relationship between the state and citizens. The written law of a constitution furthers this embodiment.[17] According to Möllers, “Similar to a piece of art, [a constitution’s] objective character enables it to portray potential oppositions to ‘social reality.’ The objectification of the constitution in a text calls forth its symbolization.”[18] The process of constitutionalization thus becomes a process of affirming what Möllers calls the “normativity” of the terms and system established within the constitution as a product of historical experience, which is it’s logic.

The politicization of law is the use of law to establish a new system of government that ideally does not amend an earlier form—or, as Möllers writes, “the new constitution founded an entirely new order. They did not just limit already existing powers.”[19] Thus, the constitution is as much a body of law, as it is the logic of the system it has established.

Möllers writes, “The constitution determines the form and the content of the sovereign power, and in doing so, terminates the previous political order.” Moreover, “because the constitution must ignore and abolish already existing political power structures, it must make individual freedom its systematic reference point.”[20] The treaties of the EU,[21] similar to those of the United Nations, attempt to establish an overarching European system of government that will have authority over Member States, unifying their political and economic state efforts, though potentially limiting their capacity to act autonomously of EU regulations, whether or not state actions may be deemed destructive to other European states or citizens. This dual character of the EU formation as “power founding”[22] regarding its supranational character, and power limiting regarding the regulated autonomy of the Member States, make difficult the task of pigeonholing the exact nature of the Union—an economic alliance, a political confederacy. Harold Berman provides a helpful thought in describing the EU system as an intergovernmental contract to protect economic development that has blossomed into a political institution whose border-crossing economic and humanitarian laws are the foundation of a new ethos.[23] It is in that ethos that we may observe the evolution of European identity, and it is a process that is present, one would think, in most societies that have come to embrace or recognize human rights at an international level. What makes Europe different, at least to a degree, is that the recognition of rights enhances a joint identity because war thrust the continent into a single course of reconstruction that European nations had no choice but to involve themselves.

The system seeks to unify Europe economically and politically through the integration of many diverse political systems, and as such may seem to be an adaptive and integrative as opposed to one that purely establishes a new order or reforms an old one. It is this aspect of the Treaty and its counterparts that establish the character of the EU, and its reflection of forming[24] elements of the European society. In 1951, the ECSC joined German and French industry, followed by the formation of the European Economic Community in 1957, founded by the Treaty of Rome. Both treaties served to broker compromise between nations in the years after the war, but more importantly, they provided a political vehicle for cooperation. As Norbert Frei elaborates, this was a time of reconstruction, but also of reconfiguring the past. Amnesty in Germany acted as a sugar pill for German society, permitting a sense of psychological reunion and integration, while at the same time distinguishing the new government under Adenauer from the allied occupation, which emphasized retribution. This “policy of the past,” or Vergangenheitspolitik, according to Frei, became the method and mindset of German reconstruction of society however, if considered from the perspective of the larger European experience, Adenauer was permitting Germany (or at least attempting) to reintegrate itself within the community of Europe. Even if the reintegration was necessary in the long term for the well being of Europe as an economic community, the psychological effect of Adenauer’s policy was to suggest a “right to political error,”[25] which in Germany may have ironed out or at least masked the discomfort of post-Nazi German political and cultural life, but more importantly widely holds the rest of Europe accountable for human damages on both sides of the war. After an attempted genocide, the “right to political error” is sadly a comment befitting of existentialist examination as much as political analysis.

As such, the history of the European Union is of a system founded in political responsiveness to the devastation of World War II and the legal changes that ensued at international and global levels. As written by Halbwachs, “there are no recollections which can be said to be purely interior…from the moment a recollection reproduces a collective perception, it can itself only be collective.”[26] Thus, the nature by which the EU responds to the necessities of past experience, of trauma and the determination to rebuild together, marks a special model of collective memory at work. Not because of living witnesses of war, or because the Union is a specifically post-Holocaust institution what makes the EU special is that the very structure of its system is one of rebuilding, and thus it is a system that looks ahead constantly, and as a product of the war, it is the response to the children of that generation, and it is the political sire of their historical memory. This is, for Frei, one of the more fascinating aspects of contemporary history—namely, that the specter of the past has intense psychological relevance to the generations of children and grandchildren who never experienced the war or Holocaust, but its reality is not subject to a process of contemporary subjective interpretation, fetishization, and emotional manipulation (comparing political leaders or movements to Nazis, fascists, Hitler, etc.).[27]

This has much to do with the social currency of WWII in our culture, and also of the sometimes uncomfortable debate on imperialism in the 21 st century. Of special significance to the history of the EU, for instance, is the context of the time of its founding, when individuals and groups all over the world began to seek and often gained acceptance into the expanding order of global rights, whether through appeals to the United Nations Decolonization Committee,[28] or open protest, opening a dialogue at governmental and popular levels on the universality of rights, which, with the reintegration of survivors after the war, and the introduction of a host of Europe-bound immigrants during the time of decolonization, became a vital concern for the re-formation of post-War Europe.

The impact of the break up of the major European empires cannot be ignored, and to a great degree, we may contend that the EU is also a systematic response to the need to recover from or prevent an economic downswing as the former imperial nations found themselves at a loss after the war. Moreover, the process of decolonization introduced a new political terrain to the post-War climate that increasingly became a dance between the supporters of capitalism and socialism. Former colonial peoples represented influxes of new immigrants their countries represented new players on the international field. Britain provides an excellent example of the transformation to ensue from WWI until the 1960’s for much of Europe’s imperial power. As India, South Africa, Ireland and others sought their independence following the close of the First World War, a new problem arose for the West: where do those lands and peoples fit into the cultural and geopolitical spectrum, and moreover, where do they fit legally? The colonies were run under a separate regulatory system from the imperial home-state. As explained by Fanon,[29] this was understood as necessary for organizing and maintaining the human resources (colonized peoples) of the empire, emphasizing chain of command and discipline as opposed to democracy and representation. The success of empire was the manipulation of biopower, as we may borrow from Foucault,[30] and this biopower was the discipline and control of the human body and mind, the re-creation of the individual into the image of the imperial state. However, as Arendt reminds us, the terrible effect of this process is the circulation of imperial practice in the colonies into the home state. This “boomerang effect,”[31] to use Arendt’s words, is our evidence that the empire was a single society from the start, a system ordered by its internal disparities of wealth, class, race, and geography.

In consequence, the dialogue of imperial society mirrored that of the national society, in which marginalized populations are silenced by their lack of (and barricaded) access to positions of cultural and political agency. The effect is dialectical, a systemic rebalance of society, including human resources whose role in society may have previously been disempowered, disdained, or ignored. The discovery of a political voice is the same for colonized peoples as for groups repressed or persecuted for religious, ethnic, political, social, or sexual reasons within the imperial home state. Once the marginal populations rejected the imperial state (a counter ethos, or actual violent or non-violent disobedience) and struggled for autonomy and independence, a chain reaction inspired an incensed solidarity against paternalistic surveillance and correction, and rage at the dispossession of culture and land. Moreover, in Europe after the Second World War, a new political consciousness arose following the intra-European imperialism of Germany, fears of Communist expansion from Russia, and a somber recognition that the attempted genocide of the Jews represented a horrific hallmark in the history of cultural antagonisms based upon differences of birth, body, self, or belief.

As such, we must view this history as engaged within a larger joint cultural and legal problem of what sociologist Hauke Brunkhorst calls a problem of the “global inclusion of the other” and of the “global exclusion of inequality,”[32] and in so doing understand that the problem is engaged in the process of transformations of society and of individuals during and after the Second World War and Holocaust, and the ensuing Cold War years. Moreover, to understand this dialogue we have to understand the interconnectedness of the imperial, totalitarian, and liberal traditions. As Enzo Traverso wrote:

The massacres of the imperialist conquests and the final solution are linked by more than “phenomenological affinities” and distant analogies. Between them runs a historical continuity that makes liberal Europe the laboratory of the violences of the twentieth century, and Auschwitz an authentic product of Western civilization. **

Traverso’s point is that we should concentrate on the genealogy of this violence and not its uniqueness, of the systemic formulation of the historical events that led up to the Second World War and on which the Cold War was firmly seated. Within the continuity of the dialogue of modern European formations, the EU is the first institution of its kind that does not merely try to mediate between parties, but it is, instead, the conversation itself. There is certainly a mitigatory aspect to the method of mediation practiced by members of the Union, especially evident in the role of the Merkel administration in the process of negotiations between the U.S. and Russia. This is where the conceptualization of the Union as site of cooperation, as much as of a method, becomes important.

The purpose of a joint Europe, as hoped for by Schuman, is to lead to cooperation, as we have repeatedly insisted the EU is, however, also constructed to found the permanent concept of a cooperative Europe. It is “everyone’s Europe,” as Romano Prodi stated in 2000[33]—and this is not to say that the reality of the European Union is a Utopic dream of brotherly love! Instead, the significance of Prodi’s statement is that the political message of the Union is cultural unity, thus conceptual reformation of the role of the government. Much in the way that France conquered its rural provinces with a colonial fervor during the 19 th century,[34] the modern European culture is the product of a conceptual conditioning process based on the representation and structuring of the Union government as a repository for modern universal values, and in that way, as an experiment in shaping future generations into the image of humanitarian values. Whether this is an actual human result of the political and cultural process is not necessarily true or relevant—it would be an odd thing, indeed, to characterize Europeans or any cultural group as a culture of humanitarians. The point is that the concept of humanitarian values—of universal human rights, of having citizenship and civil rights that cannot be denied by the state—is embedded within Western discourses, and increasingly within the representation of the European political identity.

As with any identity, it is derived from individual and collective sources. We can imagine American (U.S.) identity as closely bound to pride in our Constitution and revolutionary heritage as a nation. While American identity may be a value of the individual, and to some extent, the modern European identity is also formed by this value it is also the value of a respect for rights. Of course, there are groups and individuals who are excluded from certain rights, as in any society, but the value of rights as a human value is the defining character of modern European law and its influence on society.

We can compare this influence to the civil rights legislation of the 1950’s and 1960’s United States. New and controversial law eventually became taken for granted as normative to the protection enjoyed by American citizens, and the concept became a value of the American identity, even in such cases where some Americans would want to block the rights of others based upon race or sexuality. There is a normative quality to the concept of civil rights in American society, and our identities are tightly bound to a belief in their inherency in our lives and the lives of others. Essentially, this is a matter of conceptualization and the formation of an image of the world that adheres to our values. Amos Goldberg has offered tremendous observations on the importance of understanding transformations of the dramatically altered “world-image” of “fundamental concepts, which form the infrastructure of any given culture”—what Goldberg describes as “deep categories”[35] within a culture, and of metaphor an analysis owing a debt to linguistics, [36] and which we may concentrate on as the analysis of conceptual metaphor and the formation of our reality, the internalized world-view, as explored by linguists Greg Lakoff and Mark Johnson during the 1980’s.[37] Our questions, of course, need not adhere solely to the historiography of the Holocaust, to which Goldberg refers, but may apply more widely to our needs in a more sociologically linguistic treatment of a historical analysis of contemporary European identity. A large part of this analysis depends on understanding the process and lasting effects of the reintegration into society of the survivors of war and genocide, alongside perpetrators complicit with (what would come to be known as) state crimes, and neighbors whose blindness or inaction further raise the controversy of complicity or even their own victimization. We may also include the tepid reception of an influx of immigrants from the East and Africa within the structure of this new integration, a process closely bound to the protean shifts of the world order, as closely bound as the World Wars were to the onset and institutionalization of the universalist tenets of the global legal revolution, situated (by Brunkhorst)[38] after the First World War, solidifying with the creation of the United Nations. Indeed, we must also take under consideration the effects of the concentration camps on survivors, and more broadly, on our understanding of the contemporary world, which still, philosophically and experientially through historical memory, must come to terms with the very human creation and use of such places. Moreover, integral to this process is the development and embracement of what Brunkhorst describes as the “concretization” of new universal legal norms—the “normative progress” of global and international rights in other words, the ways law becomes incorporated into the morality and ethics of a society, over time influencing and forming a different world-view then was there before in this case, the established normativity of the “right to have rights,”[39] by which, it may be safe to say (at least legally) that all people have a right to an identity, both political (in citizenship) and cultural (as Europeans, for example).

To start with, we can consider the words of Talcott Parsons:

The normative elements of a social system do no stand alone, of course. The reason for emphasizing them here is their involvement in the problem of order…[40] Whereas one can think of liberty primarily in terms of casting off restraints, equality inherently involves relations among units that are positively valued. Units that claim the right to equality cannot legitimately oppose recognition of the equality of others. Whereas in the context of liberty the evil is illegitimate constraint, in the context of equality it is illegitimate discrimination.[41]

As we may understand from reading Parsons, the practice of order—of rules, spoken or not, of standards, values, and beliefs—is integral to the formation of any system. The format of the written constitution is not merely the codification of law, as we have discussed, but the representation of those “normative elements” of a society, the values recognized and proposed within the document, which are regarded as inherent to the system instituted or reformed by constitution, thereby protected as the rights of the citizens. However, as we have discussed, these rights are not initially normative, but must become so. The aim of such legislation is that in time the underlying values of the reform laws will be absorbed into the larger schema of the culture, eventually becoming embedded within the discourse not only of law, but of how a society comes to identify itself and express that identity.

We may start with the emphasis placed on “cooperation” by the European Council (EC) in their presentation of the EU as a democratic and cultural body on their website,[42] in their publications, and within the tenets of the various treaties of the past century, and decade. However, it is important that we situate “cooperation,” the character of the Union, within the early doctrinal platform of the Union’s early foundation in Schuman’s speech, of the “coming together of nations,” to create a “de facto solidarity” intended to solidify a permanent “European” system. As such, cooperation is a necessary concept intended to insinuate itself into the conceptual foundations of the political thought experiment that is the structure of Europeanness as an identity. Seal on ei “European” identity without cooperation—not merely as a practice, but as a way of thinking about the self as a “European” in conjunction with a national identity, and the understanding that all Europeans thus have a double identity.

Cooperation as a concept and practice is integral to the process of “coming together,” not merely as a political process, but one that is now normative to the reconstruction of modern Europe. Lakoff and Johnson tell us “metaphor is pervasive in everyday life, not just in language but in thought and action. Our ordinary conceptual system, in terms of which we both think and act, is fundamentally metaphorical in nature.”[43] These metaphors extend into our very conceptualization of the world, and are the vehicles of the majority of our communications, the expressive capability of our common world-images. He built up my expectations, only to let me fall—an expression with an underlying metaphor of construction. Under her administration the government ran smoothly, which expresses a metaphor of machinery. This is fundamental to language, and especially our ability to communicate along lines of common understanding. Moreover, the metaphor does not need to be direct or even intentional. “The policy of the past” marks two meanings: 1) an actual policy for dealing with events that occurred in the past 2) the psychological aspect associated with dealing with the past, which uses the metaphor of a policy, when really it is a form of denial.

The play of words involved in understanding the past and forming a better understanding of the future has a great deal to do with how we express memories and conceive of history, and the politics of language are very much a part of the limitations of our ability to express the past. As Frei discusses, terms such as “war criminal” or “Final Solution” are embedded in the discourse of the history and historiography of WWII, but their use also conveys a particular political perspective.[44] “War criminal” takes the position of judgement and conviction, whereas “Final Solution” (as opposed to genocide of Jewish persons or mass killings) is dramatic (but also less violent) and plays off the aspect of the attempted genocide that makes it so unimaginable—that the solution to the economic and social problems identified by National Socialism was to eradicate an entire group of human beings.

In this way, the process of becoming “European” is also a process of creating “Europe,” the cultural whole. Certainly, this is an effort of people-shaping—not to control or subdue, but to promote the commonality that was lacking for so many centuries and was the cause of so many wars, and so many terrible moments building the competitive state. Instead, modern Europe seeks to build a cooperative future founded in an ethic of rights protection. Moreover, the protection of rights intends not to limit the range of rights to a particular set, but to embrace rights as expansive and universal, and thus inclusive. Should the founders of the EU succeed in their vision, Europe will not merely possess a legal foundation for inclusive policies, but a culture that seeks the same. It is the culture of cooperation that may lead to this, and as such, will be the deciding factor in the post-national formation of European identity as citizens of the European Union.

Arendt, Hannah. 1963. “Constitutio Libertatis.” Alates On Revolution. New York: Viking, 139-178.

———— 1994. The Origins of Totalitarianism [1951]. New York: Harcourt.

Arnold, Rainer. 2004. “The European Constitution And The Transformation Of National Constitutional Law.” In Ingolf Pernice and Jirí Zemánek, eds., A Constitution for Europe: The IGC, the Ratification Process and Beyond. Baden-Baden: Nomos (2005), 1- 11.

Brunkhorst, Hauke. 2009. “Dialectical snares: human rights and democracy in the world society.” Ethics & Global Politics. DOI: 10.3402/egp.v2i3.2068, uncorrected proof available at http://creativecommons.org/licenses/by-nc/3.0/, Part IV, Line 421.

—————2009. From a lecture on December 1, 2009 on the paper “Dialectical Snares…,” for graduate seminar Law and Revolution at the New School for Social Research.

Brunkhorst, Hauke. 2009. “Reluctant Democratic Egalitarianism: Global Constitutionalism, democratic inclusion, and Arendt’s Idea of the Revolutionary Foundation of the Modern Nation State.” (Forthcoming).

Comaroff, Jeann and John. 1991. Of Revelation and Revolution: Christianity, Colonialism, and Consciousness in South Africa. Chicago: Chicago ülikooli ajakirjandus.

Fanon, Frantz. 1967. Black Skins, White Masks (1952). Charles Lam Markmann, trans. New York: Grove Press.

————2004. The Wretched of the Earth (1963). Richard Wilcox, trans. New York: Grove Press.

Foucault, Michel. 1977. Distsipliin ja karistus. Alan Sheridan, trans. New York: Vintage.

————1978. The History of Sexuality: Vol. 1. Robert Hurley, trans. New York: Vintage.

Frei, Norbert. 2002. Adenauer’s Germany and the Nazi Past: The Politics of Amnesty and Integration (1997). Joel Gelb, trans. New York: Columbia ülikooli kirjastus.

Frei, Norbert. “Farewell to the Era of Contemporaries,” History & Memory Spring/Summer97, Vol. 9 Issue 1, 59-79.

Goldberg, Amos. 2009. “Forum: On Saul Friedlander’s The Years of Extermination, (2) The Victim’s Voice and Melodramatic Aesthetics in History.” Ajalugu ja teooria 48 (October), 236-237.

Halbwachs, Maurice. “Conclusion of ‘The Social Frameworks of Memory.’” From On Collective Memory. Lewis A. Cos, ed. & trans. Chicago: Chicago ülikooli ajakirjandus.

Lakoff, Gregory and Johnson, Mark. 1980. Metaphors We Live By. Chicago: Chicago ülikooli ajakirjandus.

Möllers, Christoph. 2007. “Pouvoir Constituant—Constitution—Constitutionalisation.” In E. O. Eriksen, et. al., eds., Developing a Constitution for Europe, 2 nd Ed. London: Routledge.

Parsons, Talcott. 1969. “Order and Community in the International Social System.” In Politics and Social Structure. New York: Free Press, 121.

————1971. “Counterpoint and Further Development: The Age of Revolutions.” Alates The System of Modern Societies. New Jersey: Prentice-Hall, 80.

Prodi, Romano. 2000. “Speech to European Parliament on Shaping the New European Parliament, Strasbourg, 15 February 2000.” Accessible at http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/00/41&format=HTM L&aged=1&language=EN&guilLanguage=en.

Schuman, Robert. 1950. “The Declaration of 9 May 1950.” Accessible via the European Commission at http://europa.eu/abc/symbols/9-may/decl_en.htm. For footage, see the European Navigator website at http://www.ena.lu/

Sunstein, Cass R. 1990. “The Functions of Regulatory Statutes,” from After the Rights Revolution: Reconceiving the Regulatory State. Cambridge: Harvard University Press, 61-64.

Traverso, Enzo. 2003. The Origins of Nazi Violence. New York: New Press.

Weber, Eugen. 1976. Peasants into Frenchmen: The modernization of Rural France, 18701914. Stanford: Stanfordi ülikooli kirjastus.

[1] Robert Schuman, 1950, The Declaration of 9 May 1950, accessible via the European Commission at http://europa.eu/abc/symbols/9-may/decl_en.htm.

[2] For footage, see the European Navigator website at http://www.ena.lu/

[3] Available on European Navigator at http://www.ena.lu/. Most EU documents are found at europa.eu, the website of the European Commission. However, as the ECSC Treaty expired in 2002, it has been removed from the archive of accessible documents on the website. These documents are however all accessible online, despite expiration, at European Navigator.

[4] Though the title “European Union” was not made official until 1992, the span of time from the formation of the European Council in 1949 until the end of the Cold War is considered the early historical manifestation of the Union, which served the necessities of the time. The era of “cooperation,” however, is marked by the 1950 Schuman plan for the joint economic interests of France and Germany under the ECSC Treaty. Hence, May 9 th is celebrated annually across the Union as Europe Day.

[5] See Part 1: Of World War II

[6] For important discussions of this, see: Hannah Arendt, 1994, especially “The Decline of the National-State and the End of the Rights of Man,” The Origins of Totalitarianism [1951] (New York: Harcourt), 267-302, specifically passages on statelessness and the ability and practice of early 20 th century states to disown or denationalize former citizens: see footnotes on pages 277-285 in particular also by Arendt, see 1963, “Foundation I: Consitutio Libertatis,” from On Revolution (New York: Viking Press), 146-147 Brunkhorst, “Dialectical Snares…,” the whole fascinating paper deals with this topic also by Brunkhorst, see (as of) 2009, “Reluctant Democratic Egalitarianism: Global Constitutionalism, democratic inclusion, and Arendt’s Idea of the Revolutionary Foundation of the Modern Nation State,” (Forthcoming), 16, in which the author contends that the power of a constitution to found and legitimate rights is “up to the individual and collective self determination of the people” Cass R. Sunstein, 1990, “The Functions of Regulatory Statutes,” from After the Rights Revolution: Reconceiving the Regulatory State (Cambridge: Harvard University Press), 61-64, on the subordination of groups.

[7] Hauke Brunkhorst, 2009, From a lecture on December 1, 2009 on the paper “Dialectical Snares…,” for graduate seminar Law and Revolution at the New School for Social Research. To a great degree, the scope and concentration of this paper derives from this concept of “people-shaping,” and thus, it is the overriding concept of everything discussed here, which is evaluated as somehow contributing to this process.

[8] Donald G. Phillips, 2000, “The Extraordinary End of the Cold War,” from Germany and the Transnational Building Blocks for Post-national Community (Connecticut: Praeger), 2.

[9] By progress I mean joint benefits from political and economic choices, and not “progress” in the sense of a normative evolution of society. My analysis only professes to apply to Europe, and does not suggest that the “progress” of Europe is a model for all modern societies, or society in the more general sense of the concept of society.

[10] See for example the recent amendments to nearly all European national constitutions, which pledge allegiance to and admit the supremacy of international law regarding ratified universal human rights.

[11] Foucault’s prison metaphor is important to this paper, deriving from 1977, Discipline and Punish, Alan Sheridan, trans. (New York: Vintage), as is the concept of the colonization of consciousness developed by Jean and Jean Comaroff, 1991, Of Revelation and Revolution: Christianity, Colonialism, and Consciousness in South Africa (Chicago: University of Chicago Press), which the Comaroffs derived in part from Franz Fanon’s 1967, Black Skins, White Masks (1952), transl. Charles Lam Markmann (New York: Grove Press).

[12] See Arendt, Origins…, footnote on page 288 for excerpt on the revoking of German nationality.

[13] Rainer Arnold, 2004, “The European Constitution And The Transformation Of National Constitutional Law,” in Ingolf Pernice and Jirí Zemánek, eds., A Constitution for Europe: The IGC, the Ratification Process and Beyond (Baden-Baden: Nomos, 2005 [pp.1-11]), 1.

[14] Möllers, Christoph, 2007, “Pouvoir Constituant—Constitution—Constitutionalisation,” in E. O. Eriksen, et. al., eds., Developing a Constitution for Europe (London: Routledge, 2nd Edition), 204.

[15] Arendt, Hannah, 1963, “Constitutio Libertatis,” from On Revolution (New York: Viking), 139-178.

[17] Berman, Harold J., 1998, “The Western Legal Tradition: The interaction of revolutionary innovation and evolutionary growth,” in Political Competition, Innovation and Growth: A Historical Analysis (Berlin: Springer), 38-39.

[21] Specifically: Treaty of the ECSC, The Treaty of Rome (1957), The Single European Act (1986), The Treaty on the European Union (Maastricht, 1992), The Treaty Of Amsterdam (1997), The Treaty of Nice (2001), The Treaty Establishing a Constitution for Europe (2004), The Treaty of Lisbon (2007).

[22] As discussed concerning the United Nations Charter of 1945 in Brunkhorst, Hauke, (as of) 2009, “Reluctant Democratic Egalitarianism: Global Constitutionalism, democratic inclusion, and Arendt’s Idea of the Revolutionary Foundation of the Modern Nation State,” (Forthcoming), 1.

[24] Norbert Frei, 2002, Adenauer’s Germany and the Nazi Past: The Politics of Amnesty and Integration (1997), Joel Gelb, trans. (New York: Columbia University Press).

[26] Maurice Halbwachs, “Conclusion of ‘The Social Frameworks of Memory’” from On Collective Memory, Lewis A. Cos, ed. & trans. (Chicago: University of Chicago Press), 169.

[27] Norbert Frei, “Farewell to the Era of Contemporaries,” History & Memory Spring/Summer97, Vol. 9 Issue 1, 59-79.

[29] Frantz Fanon, 2004, The Wretched of the Earth (1963), Richard Wilcox, trans. (New York: Grove Press). Notably referring to French imperialism, though there is, of course, conceptual cross-applicability of the text.

[30] Michel Foucault, 1978, The History of Sexuality: Vol. 1, Robert Hurley, trans., (New York: Vintage), (especially) 140.

[32] Brunkhorst, 2009, “Dialectical snares: human rights and democracy in the world society,” Ethics & Global Politics. DOI: 10.3402/egp.v2i3.2068, uncorrected proof available at http://creativecommons.org/licenses/by-nc/3.0/, Part IV, Line 421.

**Traverso, Enzo, 2003, The Origins of Nazi Violence (New York: Free Press), 153.

[33] Romano Prodi, 2000, “Speech to European Parliament on Shaping the New European Parliament, Strasbourg, 15 February 2000.” Accessible at http://europa.eu/rapid/pressReleasesAction.do?reference=SPEECH/00/41&format=HTML&aged=1&language=EN&guilLanguage=en. Former Italian Prime Minister Romano Prodi was President of the European Commission from 2000-2005. Also known as the “Everyone’s Europe” speech.

[34] See Eugen Weber, 1976, Peasants into Frenchmen: The modernization of Rural France, 1870-1914 (Stanford: Stanford University Press).

[35] Goldberg refers to the term “deep categories” used by Aaron J. Gurjewitsch, cultural historian of the Middle Ages, from Das Weltbild des mittelalterlichen Menschen [The World Image of Medieval Men] (Munich: C.H. Beck Verlag, 1996).

[36] Amos Goldberg, 2009, “Forum: On Saul Friedlander’s The Years of Extermination, (2) The Victim’s Voice and Melodramatic Aesthetics in History,” Ajalugu ja teooria 48 (October), 236-237.

[37] Gregory Lakoff and Mark Johnson, 1980, Metaphors We Live By (Chicago: University of Chicago Press).

[39] Ibid., Part I – Lines 83-131, Part III – Lines 281, 396

[40] Talcott Parsons, 1969, “Order and Community in the International Social System,” in Politics and Social Structure (New York: Free Press), 121.

[41] Parsons, 1971, “Counterpoint and Further Development: The Age of Revolutions,” from The System of Modern Societies (New Jersey: Prentice-Hall), 80.


Report Says Begin Was Behind Adenauer Letter Bomb

According to a report in a German newspaper, Israeli leader Menachem Begin was behind an attempted assassination of German Chancellor Konrad Adenauer in 1952.

A reporter says he found evidence linking Israeli politician Begin to an attempt on Adenauer's life

More than 40 years after the act in question, one of the perpetrators says Begin -- who later became Israeli prime minister, and who shared the Nobel Peace Prize with Egypt's Anwar Sadat in 1978 -- masterminded and funded an assassination attempt against Germany's chancellor, Konrad Adenauer, in 1952.

New evidence

Vastavalt Frankfurt Allgemeine Zeitung (FAZ), which cited German journalist Henning Sietz in the matter, Begin organized and funded a letter bomb sent to Adenauer, in an attempt to scupper Holocaust reparation agreements that were being negotiated between Germany and Israel at the time.

Adenauer, here in a 1957 photo, escaped the terror attack

Sietz wrote a book in 2003 on the conspiracy-like politics behind the event titled "Assassination Attempt on Adenauer: The Secret History of a Political Attack." The book narrowed down the identities of the suspected assassins but did not prove them. Now, Sietz cites new material -- a book published in a limited edition by Eliezer Sudit, who was an Israeli nationalist activist at the time and one of the co-perpetrators of the attack.

Sudit's book, a memoir of his days in the armed underground Zionist movement Irgun, names Begin as the creative and financial force behind the assassination plot. A package bomb addressed to Adenauer exploded in the basement of the Munich police headquarters, killing a postal employee. Around the same time, letter bombs exploded at the building near The Hague where Israeli and German representatives were discussing postwar reparation accords.

Barred from Knesset

As a conservative parliamentarian in the late 1940s and early 1950s in Israel, Begin vehemently opposed the Reparations Agreement between West Germany and Israel, claiming that it was tantamount to a pardon of Nazi crimes against the Jewish people. He was even barred from the Knesset, or parliament, after he led a demonstration against the accord that led to a violent outburst of stone-throwing in which numerous parliamentarians and policemen were injured.

Later in his career, as Israeli prime minister, Begin negotiated the Camp David peace accords with Egyptian President Anwar Sadat. In 1978 the two of them were awarded the Nobel Peace Prize for their work.

DW soovitab


Symbols of a new era

These items, a felt hat and boccia balls, became Adenauer's trademarks. He would often spend his holidays in Cadenabbia, Italy, where he would play boccia, the Italian version of bowles. These symbols of the politician's civil life offered a strong contrast to former German rulers, who preferred to be identified with tanks and spiked helmets.

How Konrad Adenauer's Cold War strategy aimed at reunification


Is Joe Biden the Konrad Adenauer of the U.S.?

Illustreeritud | Getty Images, iStock

Historical analogies are a tricky thing, apt to give one an unwarranted confidence in one's ability to foretell the future. I'm not the only commentator to have wondered, for example, whether Sen. Bernie Sanders' loss in 2016 was a repetition of Ronald Reagan's loss to President Ford in 1976, presaging a new left-wing majority after the predictable failure of the Trump administration, a comparison that reached peak plausibility right before the South Carolina primary this year heralded its rapid disintegration.

Former Vice President Joe Biden, the candidate who marched from victory to victory thereafter, and who is now both the Democrats' standard-bearer and the substantial favorite to be the next president, has never felt like a very satisfactory choice to those Democrats who were yearning for an inspirational and transformational figure. Some mainstream liberals are already fantasizing about a Kamala Harris presidency, while the left is pinning its hopes on progressive stars in Congress to hold Biden's feet to the fire, both phenomena that the Trump campaign has used, so far ineffectually, to scare moderates away from the Democratic ticket.

But I don't believe Democrats chose Biden simply out of risk aversion. I believe he spoke to another deeply felt desire. And there's another historical analogy that may help elucidate why an elder statesman and longtime veteran of the center might inspire enthusiasm right now. It just doesn't happen to be an American one.

Konrad Adenauer was the first Chancellor of West Germany after World War II, taking office in 1949 and serving until 1963. He was 73 years old when first elected, and came to be known as "Der Alte" ("the old guy") for his longevity. Indeed, at 87 years old when he left office, he remains the record holder as the oldest head of government of any major country.

Adenauer was in many ways a bridge figure, which is how Biden often describes himself. As a key leader in the Weimar-era Catholic Center Party as well as the founder of the post-war Christian Democratic Union, he was a bridge from the past to the future, a visible sign of continuity. As the Catholic founder of a party explicitly designed to be both Christian and non-sectarian, embracing both Catholics and Protestants, he helped bridge a religious divide that had long bedeviled German history, and that had been one fault line undermining the Weimar experiment. And as a fierce Atlanticist who had been fired by the British authorities in Cologne for being insufficiently deferential to the occupying power, he was able to anchor the new West Germany in an unequivocally Western orientation and as part of NATO without being regarded as a quisling.

If Adenauer was a bridge figure, though, he was one that left an extraordinary and lasting imprint on his society. Adenauer inherited a country devastated by war, in physical ruins, and considered a global pariah state. He left it an emergent economic power and the linch-pin for NATO's strategy of containment. Adenauer's significance to modern German history is hard to overstate, and "build back better" is a pretty reasonable approximation of his program.

That's one reason I thought of Biden. But Adenauer makes a particularly interesting analogy to Biden precisely because he was not a triumphant figure. He was not a leader of the resistance to the Nazis — he never joined Hitler's movement nor participated in a Nazi-led government, but he mostly kept his head down during the Hitler years and was imprisoned only twice during the Nazi era, both times briefly. He was a conservative, centrist, consensus-oriented politician. His claim to be able to revive the German nation and restore the German state rested on the fact that he knew both so well for so long. It was precisely that quality that enabled him to change so much while also preserving so much.

I think that's a great deal of where Biden's appeal comes from: the recognition that precisely because we need to change so much, we need to provide palpable assurance of continuity. America isn't digging out from the rubble of firebombed cities, but both our cities and our forests have been burning. The coronavirus has done extraordinary damage to our economic and social fabric even as the Trump administration has crippled and discredited much of the federal government. To many Americans, the past four years, and especially the past seven months, have felt at times like a war, an especially uncivil one. Even among those who argue for radical change, I believe there's a sense of exhaustion with the non-stop high-stakes combat of the Trump years, and a recognition of how much work of basic restoration is needed for America to function as a country, which it must do for there to be any chance of making it a better one. Meanwhile, even among those who desire nothing so much as a return to normalcy, I believe there's a greater awareness that the old normal is no longer tenable.

Adenaueri analoogial on aga veel üks aspekt, mis võib mõnele tunduda rahutum. Lisaks sellele, et Adenauer oli mees, kes ehitas Lääne -Saksamaa üles ja kinnitas selle lääne demokraatiate leeri, oli ta ka denatsifitseerimise lõpetamise eest vastutav juht. Paljud ajaloolased on kritiseerinud Adenaueri administratsiooni selle eest, et ta tervitas ühiskonda tagasi inimesi, kes olid teeninud Hitleri režiimi, nii normaalsusesse naasmise kui ka antikommunismile keskendumise nimel. Kuid puhtalt poliitilisel tasandil töötas Adenaueri strateegia, mis soodustas tugevat taastumistunnet ja sotsiaalset ühtekuuluvust korruptiivse tehingu hinnaga vana režiimi kummitustega. Natside mineviku kuritegude lõplik väljakaevamine ja neile vastu astumine jäi 1968. aasta põlvkonnale, mis oli eriti edukas just seetõttu, et kasvas välja uuest demokraatlikust Saksamaast, mille Adenauer aitas sünnitada. Ma arvan, et see pole juhus, et erakonna Alternative für Deutschland, riigi uue parempoolse natsionalistliku partei, mis on püüdnud natsiajastu häbimärki kõrvaldada, peamine tugipunkt asub endises Ida-Saksamaal, mis läbis teistsugune ja vähem edukas denatsifitseerimine kommunistliku võimu all.

Ameerika ei ole kannatanud natside võimu all rohkem kui sõjas hävitav lüüasaamine. Kuid ma kahtlustan, et paljud inimesed - nii vasakpoolsed kui ka keskerakondlased - loodavad Ameerika "häbistamisele": korruptsiooni paljastamisele ja selle eest vastutusele võtmisele ning vabariiklaste peavoolu juhtidele sunnitakse astuma vastu koostööle pahatahtliku režiimiga. Sellega seoses arvan, et Bideni kalduvus valmistab tõenäoliselt pettumuse, kuna sarnaneb rohkem Adenaueriga. Ta püüab võimalikult palju inimesi tagasi tuua, mitte puhastada neid, kes on seostatud Trumpi administratsiooniga.

See, kas see osutub samamoodi targaks, sõltub suuresti vastaspoole käitumisest, kas nad kasutavad võimalust mineviku tõeliselt maha jätta ja tulevikule keskenduda. Adenaueril olid seljataga liitlasväed ja Nõukogude armee, mõlemad olid Lääne -Saksa rahvale võimsad ajendid pead langetada ja tööle asuda. Bidenil pole tema jaoks midagi analoogset. Pealegi, kui Trumpi haigus ei muutu halvemaks, on ta tõenäoliselt endiselt kohal ja säutsumas, isegi kui ta kaotab ja lahkub Valgest Majast ilma vahejuhtumiteta. Sellest hoolimata ei kannataks tema ajajärk sellist täielikku hävingut, mis võimaldaks panna uuele Saksamaale aluse. See oleks lihtsalt valimised kaotanud. See on midagi, mille eest sügavalt tänulik olla, kuid seab ühtlasi piiranguid igale järglasele.

Sellest hoolimata saan ma Adenaueri näitest rohkem kui natuke lohutust, kui ootan lootusrikkalt Bideni administratsiooni. "Vanamehesse" võib jääda rohkem elu, kui tema toetajad või vastased ette kujutavad.


Vaata videot: Day of the Konrad-Adenauer-Stiftung 2020. 30 years of German unity